Ajanappus on mu häid kavatsusi taas korrigeerinud. Tagantjärgi siis tegusast nädalavahetusest, mis algas reede hommikul...
Iillge valuga kogu peas. Kompetentse parameedikuna diagnoosisin, et eelmisel päeval väljatõmmatud hammaste asemele tekkinud olematus oskab veel paremini valutada. Informeerisin tööandjat äkilisest haigestumisest, külastasin igaks juhuks oma hambatohtrit ja heitsin voodisse lootusrikkalt surma ootama.

Helistas ämm. Kärdi ema seega. Temal kaebas muret, et talve jooksul maasektoris suur toomingas ümber kukkunud. Täpselt pool meetrit sauna katusest mööda. Nüüd vaja see kähku ära laasida ja juppideks saagida, enne kui ta sindrinahk uuesti ja täpsemalt üritab.
Nojah. Lubadus mind viia ja tuua ja õrnalt kohelda. Tõotused pudelist džinnist (mis pidi hambale *väga* hea olema). Kinnitused, et see on ainuke töö, mida mult tahetakse ja et siis võin edasi rahulikult surma oodata, viisid mind siis kenasti Kingule.

Selgus, et värske õhk ja sääsed teevad imet. Veel samal õhtul kosusin niipalju, et amputeerisin tolle toomingajuraka, puhastasin võsast ja risust kunagise kiviaia ja tegin isegi uue aia ladumisega õrnalt algust. Ka džinn sai ära joodud.

Järgmine päev oli kiviaialiselt produktiivne. Puid sai veel maha võetud. Haokubude riit on varsti saunastki kõrgem. Saunatasin.
Ja niimoodi toimetades on üks nädalavahetus ikka eriliselt lühike küll :(