Tuvist

Üleeile hommikul kakerdas meil tuvitibu laoukse juures. Kui ta seal ka pärastlõunal ringi tuterdas ja murelikke vanemaid ka näha polnud, püüdsime linnukese kinni (lennata ta ei osanud) ja tõime lattu pappkasti sisse elama. Saiapuru ja vett nokaesiseks ja ei osanudki enamat teha. Järgmisel päevalgi linnuke sõi ja sittus päris reipalt. Ja õhtul täiesti suvalisel hetkel hakkas tuvi visklema nagu oleks tegu krampidega. Küllap kooleb, mõtlesime. Õhupüssikuule halastuslasu tarvis ka polnud ja nii see linnuke piinades igavestele jahimaadele läkski.

Linnugripp äkki?
Kurb ikkagi.