Et sa elaksid huvitavat elu!

Vabandan oma pisikese, kuid pideva lugejaskonna ees järjekordse pikema blogimispausi pärast. Vahepeal oli lihtsalt nii kiire periood, et ei jõudnud isegi RSS-i lugeda, rääkimata feedivabadest foorumitest. Mis siin veel isekirjutamisest rääkida.

Ehk kõige olulisem sündmus: sai osaletud seiklusspordivõistlusel Winter xDream 2006 Otepääl. Tulemus 84. koht 125 võistkonna seas. Laialdasemat tausta teadmata ei oskagi tulemusele hinnangut anda - oli see nüüd ikka hea või kehvapoolne saavutus. Minu endamisi määratud eesmärk sai küll täidetud - läbisime kõik punktid kontrollaja sees. Siiski, ei anna rahu üks oleks. Nimelt, olnuks ma ühes kohas tähelepanelikum, võinuks me edestada ka Nelsoni võistkonda.

Aga algusest. Varahommikul korjas Leivo meid auto peale ning asusime Otepää poole teele. Kohale saime paraja ajavaruga ning esimest korda said omavahel kokku kaks meie tiimi liiget Signe ja Martin. Martin oli muuseas varem Nelsoni võistkonnale kinnitanud, et ta xDreamist mingil juhul osa ei võta, kuid nagu juba üle kümne aasta regulaarselt juhtub suutsin mina ta lõpuks siiski ära rääkida. Sellest tingitud ka eriti terav konkurents meie ja Nelsoni vahel.

Ja start. Haaran kaardi, viskan kiire pilgu peale, keeran kaardi õigetpidi ette ja nendin, et mugavaim on võtta esmalt punkt 32. Paraku tundub vähemalt silma järgi hinnates, et enamus võistkondi jooksis ala perimeetrit vastupäeva. Niisiis pidime esimese punkti SI jaama juures peaaegu et järjekorras seisma. Samamoodi suures grupis edasi minnes võtame ka järgnevad punktid. Joostes punkti 41 poole, kus kaart lubab lahkesti sooja jooki näeme et osa rahvast tuleb paremalt poolt teed kuskilt võsavahelt. Kas juba punkt? Ei. Punkt on ikka seal kus ta olema peab ja sisaldab endas lisakaarti kahe üllatuspunkti kohta. Seega oli üllatuspunktide osas vedamine neil kes jooksid perimeetrit päripäeva. Meie pidime natuke tuldud teed tagasi minema. Haak Pühajärvele tehtud sibame edasi.

Hobusemäel toimub esimene ja ainuke tiimisisene vaidlus. Martin arvab, et 47. punkti Annemäel pole mõtet võtta, kuna olevat oht aeg lõhki ajada "ja üldse". Signe toetab teda. Üritan selgitada, et kuigi kaardil paistab punkt teistest tiba eemal, on olemas selline asi nagu kaardi mõõtkava ning tegelikult pole Annemäele eriti palju maad. Näitan ka kaardil, kuidas kulgeks meie tee siis ÜLEjärgmisesse punkti 48 ning kaaslased nõustuvad, et Annemäe lähedalt möödume paratamatult. Kalpsame (see on vastava liikumisviisi kohta tõesti õige sõna) Hobusemäest alla ning peagi oleme kolme tee ristis. Martin sööstab mäel kogutud hooga koheselt paremale harule ning on jõudnud juba sadakond meetrit joosta, enne kui aru saab, et mina karjun neile ristteelt seismajäämist. Tuleb siis tagasi, liigume mööda vasakpoolset teeharu, ning alles järgmises ristis teeme ära selle parempöörde, millega enne mõni mees kiirustas. Martin otsustab taas joosta. Ise olin just kommi suhu pistnud, seega võtsin kõndida ja oodata Signet järgi. Tulemus: Martin juba teel mäkke, mina mäe all, Signe suisa teepeal. Sellal kui ma poolde mäkke sain oli Martin juba komposteerinud ja teel alla (see viimane käib ruttu), Signe oli alla jäänudki. Jooksupealt hingeldasin retoorilise märkuse võistlusreeglite ja mehitatud KP-de kohta. Edaspidi meie võistkond enam ka nii suurelt ei lahknenud. Siiski olen ma veel praegugi mures, et kas on veel trahvi tulemas. Meie võistkonna liikmed olid ju väga silmapaistvad ka suisa numbrite abita.

Edasi, raskeim osa rajast.Marjamägi. Meie lähenesime järsemast küljest. Masendav vaatepilt oli see valge sein ees. Kuid olles võtnud KP, saabus meie tähetund. Perselauad khm pepulauad, mida me truilt kaasas kandsime osutusid siis ja ainult siis kasulikeks. Ülim lõbu oli vastasnõlvast nendega alla tuhiseda, lumepilv järel. Alla jõudes oli väsimus kadunud.
´
Neli järgnevat punkti võtsime üsna tuimalt. Läksime paralleelselt järgides kaarti ja ettetallatud radu. Kuna lumi oli paks, siis ei punnitanud joosta, kartsime, et lisaülesanne, mille jätsime lõpuks, võib osutuda muidu ülejõu käivaks. Kuid just selline rutiin tõigi minu süü tõttu meie võistkonnale halvima üllatuse, mis säärasel momendil tulla saab.
Lühidalt: panime võssa. Pikemalt: vaatasin mäetipus KP 43 kaarti ja kompassi, ning näitasin suunda KP 40. Panime jooksu, Martin kõige ees. Siiamaani ei saa ma aru, kuskohas me õigelt trajektoorilt ära vajusim, kuid lagendikule jõudes võisin vaid kurvalt teistele teatada, et me ei peaks mitte siin olema. Võtsime nõuks minna ringiga, aga kindla peale mööda teid. Seega tulime korraks isegi maratonirajale uuesti välja ja võtsime KP 37 enne ja 40 järgmisena. Ja sinna kadus ikka liiga palju aega.

Muuseas, KP 40 kohta käibki kõige rohkem minu paralleel saksa mõisapargiga. Mäetipust, SI jaama juurest hargnes täpselt 4 rada, igaüks suisa otse järgmise KP peale, vastavalt sellele, mis järjekorras keegi oli punkte võtnud. Meil oritenteerumisprobleeme enam polnud. Jooksime vaid maanteega paralleelselt võttes ära punktid 38; 36 ja 33. Seejärel mööda asfaldit lisaülesandele. Usun, et kõik teised võistkonnad kleepisid ära, et tuleb joosta suusastaadioni taha, kuid meie orienteerusime sinna tões ja vaimus kaardi abil. No pole Otepääle varem asja olnud. Kui lisaülesandes vöö ja karabiiniga lehvitati, siis oli selge, et läheb Martin, kes meie tiimis sel alal ainuke spets. Meie Signega külmetasime all.

Signe, tegelikult sportlikuim meist arvas, et viimane poolteist kilomeetrit on paras maa lõpuspurdiks - jookseme sirgelt tagasi Marguse puhkekeskusesse. Paraku tuli see ind jahutada faktiga, et KP 31 ootab veel võtmist. Jooksime ikkagi. 2 kompostrit. Miks ometi? Jaaa finiš. Grupipilt. Saun. Söök. Ott tiimi Nelson 2 liige ja mu õe "hea sõber" ei julge minuga vestlust aretada, kuna ma nägevat tige välja :) Veel jõuame Segastetiimile väikse pettumuse valmistada, osutudes hoolimata sportlikust üritusest takkapihta veel nikotiinikuteks.

Tänud võistkonnakaaslastele ja võistkonnale Lihtsalt segased, kes meid Otepääle ja tagasi aitasid. Elamus oli vägev. Kohtumiseni Kõrvemaal, ehk nagu mulle meeldib tsiteerida üht Metsatöllu laulurida: "Lahinguväljal näeme, raisk!"

Selline rabe ülevaade siis. Loetavalt kirjutab Kaja.