Meie võistkond koosseisus Martin, Marje, mina. Fotol on kõik alles ees. Kokku startis võistkondi 39, lõpetas 18.
Niisiis logistilistest segadustest end lahti raputanult asusime Jõesuu poole teele. Kohale jõudes avastasin ühel hetkel, et kiiver ja kindad jäid maha. Algas telefoniralli. Kiivri sain kolmanda kõnega Pärnu skaudijuhi Tarmo Oidekivi käest, kelle numbri olin salvestanud kaks aastat tagasi igaks juhuks.
Jõesuusse jõudsin tagasi vägagi õigeaegselt. Jõudsin parasjagu lasta ennast registreerida, instrueerida, fotografeerida ning veel paar ampsu konsumeerida. Stardipunkt asus Jõesuu poe ja kõrtsi ees. Paraku, kisub vanker ikka kraavi poole ja pean tegema kiirvisiidi baari tualetti, ninaverejooksu peatama. Lippava mahlaga ikka pulssi üles ei aja. Ilutulestiku saatel asusime teele. Esimese punkti võtsime loomulikult ülihõlpsasti kõigi ülejäänud võistlejatega koos. Ja panime edasi punkti 32 poole. Öeldi ju instruktaažis, et punktid tuleb läbida kindlas järjekorras ning esimene punkt on 31. Lühidalt - vaatasime kaarti, munesime välja lühima tee punkti (incl ratastega üle jõe minek) ja asusime teele. 5 km pärast tuli üks tiim vastu, kellel olid tekkinud kahtlused ning nad helistasid korraldajatele. Saime teada, et järgmise punkti number on kontrollpunktis kirjas. Seega padavai 31-te tagasi ja sealt siis juba õige informatsiooniga edasi. Teine võistkond kellega me kohtusime tõmbas küll eest ära, kuid jõudsime neile peagi järgi. Nimelt trambivad nad ringi samas sihtide ristis, kus ka meie lootsime punkti võtta. Pikapeale ja mitmepeale selgitasime välja, et keerasime liiga vara teepealt ära ning sedasihti pole kaardile üldse märgitud. Loha järgi otsustades oli see viga vägagi levinud.
Järgmiseks punkt suure kivi (Laiakivi vist nimeks) kandis. Sinnasõit oli lihtne - vänta vaid. Eksimise vastu aitas ka õige sihi otsa seatud teeviit. Kivi ise oli sihist tükk maad eemal. Nägime taas ka eesläinud võistkonda, kes vihjabś meile, et mingu me punkti koos. Väike lõõp kivi juures passivade neidudega ja edasi. Teoorias tundus tee järgmisesse punkti lihtne, tegelikult kuulus sellesse pikka sirgesse lõiku ka paar kilomeetrit, kus tassisime rattaid seljas. Kui uuesti sõidetavale teele saime ja punktile viiva sihi üles leidsime tekkisid jälle kahtlused, äkki on taas mingi selline siht, mida kaardil pole, nagu üle-eelmiseski. Vaatasime - piinlik tunnistada- ka seda, ons loha näha? Nagu oleks, aga nagu ka poleks. Selle aja peale jõudsid vastassuunast kohale naised võistkonnast Turbokamm. (Kokku osales vaid 2 naistetiimi) Nemad polnud eestpoolt ühtegi teist sihti leidnud. Loomulikult oligi punkt sellel sihil.
Kuna Maretil oli väga hea pealamp ja minu oma hakkas kustuma, sõitsimegi ülejäänud osa ööst nendega koos. Ujumine jäi paraku ära, kuid märjaks saime ikkagi. Vahepeal läbisime kanuu vahetusala, kus valitses täielik rahu ja vaikus. Selge, et jalgsietapp on järgmine, spido järgi pidanuks vastasel juhul esimesed juba siin olema. Kui taas sõidetavale teele jõudsime, vajutasid tüdrukud meil eest ära. Laskmata ennast sellest häirida sõtkusime rahulikult ka Karusekosele välja, ampsasime batooni, kuivatasime natuke end õkke ääres ja lõõpisime Kammi neidudega ja Otiga, kes oli jalgsi punktid metsa viinud.
Vahetusalast lahkusime enne Kammi ja pikaks ajaks meie teed ka lahus püsisid. Esimesed jalgsipunktid lahendasime rahulikult, vahepeal ka sörkides. Kohtusime meestevõistkonnaga 39, kel 1 liige katkestas juba enne rattaetapi lõppu ja ühe pundi lätlastega. Siis ka avastus, et SI jaamad ei tööta. Helistasime Siirile, kelle telefon oli ainuke, mis vastas. Ka tema ei osanud meile midagi kosta. Sellegipoolest märkisime edaspidistes punktides oma kohaloleku pastakaga järgmise punkti numbritele.
Siis me oma turmale ka vastu läksime. Öördi järve lihtsalt ei olnud seal, kus ta pidanuks olema. No ei olnud. Ja otse loomulikult kaotasime lõpuks ka ennast ära. See-eest leidsime võistkonna, kes oli sama järve otsinud juba 5 tundi. Kuus pead on parem kui kolm ja lõpuks me selle järve ka leidsime. Sealtmaalt oli muidugi ka selge, et kiiret pole. Järvest järgmisele, kraavil asuvasse punkti otsustasin minna võimalikult lollikindlaslt. Rihtisin asimuudi nii, et igal juhul jõuaks kraavile põhja pool punkti. Nii ka läks. Sama kraavi pidi edasi, korraks kaardilt välja ning edasi mööda autoteed asuski järgmine punkt - lanuu vahetusala. Vahepeale jäi veel Tipu koolimaja, kus õuel oma joogipudelid täitsime.
Kanuualas olime viimane segavõistkond. Tulemata olid veel Turbokamm ja Rädyrtoppen, ehk siis naiste tiim ja mehed. Kanuutamine meile sobib, kuid liiga hea oli olla ja uni murdis. Tablett. Martin ja Marje nägid jõe ääres karu. Mina ei näinud, ma tegelesin parajasti unestüürimisega.
....to be continued.
Rüüpasin praegu kribamise kõrvale õlut ja uni tuli nii hea, et ma enam ei viitsi kirjutada, omme õhtul ehk edasi.
