Leib&Sool

Mareki ja Ülleli soolaleivalt otse tööle. Fecking Massive Hangover.

Blame me

Vabandust infosulu pärast. Edaspidi paluks kõikidel arvestada, et mitte väga teretulnud inimesena ei oma ma paljude ürituste kohta piisavalt infot. Seetõttu ei osale ma ise ega saa ka infot edasi anda. Tagasihoidliku iseloomu tõttu ei tegele ma ka aktiivselt info väljaväänamisega asjaosaliste käest. Over-and-out.

Load käes. Probleemivabalt. Ainult fotoautomaadis tehtud kolme pidi hulgast on nad ikka minu valitu asemel esimese ja kõige sitema pand.

Oh essuke, kuidas küll aeg lendab.

Ott sai täna aastaseks.

Ja tõesti, see olnuks nagu äsja, kuidas sai poolest ööst Kärdiga sünnitusmajja mindud, sealt lõunast tööle ja öösel Haapsalus solaariumikeskuse paigalduse järel maja ees parklas otse pudelist titevarbaid pestud.

Bürokraatia

Mina käisin täna kolmandal juhilubadeuuendamiskatsel. Kuna mõningatel elulis-olulistel põhjustel omasin järjekorras teisi esmaseid lube, siis suunati mind esmalt lõppastmekoolitusele. 2 aastat tagasi väideti, et minusuguste kohta see lõppastmekoolituse nõue ei käi. Heaküll, raiskasin poolteist kallist puhkepäeva ja poolteist tuhat sama kallist krooni ja sain õpingukaardile allkirjad. Koolitaja juhendi kohaselt tuli õpingukaart aga tunnistuseks ümber konverteerida.Esmaspäeva õhtul mõtlen, et hüppan Nigulistest läbi, saab kohe teisipäeva hommikul ARKi kimada. Tutki, asutus, mis kirjade järgi on lahti kuueni, on kolmveerandi ajal juba pime ja lukus.Teisipäeva hommik. Asutus, mis kirjade järgi avab uksed kell 9, on sel ajal pime ja lukus. Sekretär loivab kohale 09:10. Ning teatab, et kuna direktorit vms taolist ametiisikut täna majas ei ole, ei saa ta mulle tunnistust anda. Tramaivõi! Koolituslepingu sõlmimiseks oli ju küll volitatud.Täna sain tunnistuse kätte. Mitte küll nii lihtsalt. Tibi ei suutnud mu valmiskirjutatud tunnistust üles leida. Mõningase sahmimise järel hüüatab ta rõõmsalt"näe leidsin!" Haarab tühja blanketi ja hakkab seda kiiresti täitma, ise pomisedes selgitades, et peab veel ühe asja kirjutama, mis enne olevat kirjutamata jäänud. Kuna mul on kiire, teen näo nagu usuksin teda. Pean andma allkirja mingisse lahtrisse, et olen oma paberi kätte saanud. Ei viitsi enam viisakas olla, küsin, miks on 5 rida ülalpool juba minu nimi, isikukood ja teistsugune tunnistuse seerianumber kirja pandud, allkirja ootama. Tibil on momentaalselt täielik lühis. Teatan tibile, et valetamine on suur kunst ja marsin minema.
II vaatus: ARK
Teatan teenindava personali esindajale oma tagasihoidliku soovi lubade vahetamiseks. Vastu saan protseduurinimekirja.1. Maksta ära riigilõiv 380.- + 25 krooni teenustasu. Krediidipank ei ole enam minu jaoks s õ b r a l i k väikepank. Ainuke võimalus ARKis sularaha pruukida ongi sissemakse samas asuvas Krediidipanga letis.2. Fotoautomaat - Juhiste järgi toksid ekraanile oma isikukoodi, kruvid klaveritooli õigele kõrgusele, aparaat teeb kolm klõpsu, millede vahel saad kohe ekraanil valida. Foto läheb kohe digikujul su juhilubadele.3. Esitada autokooli tõend (mul isegi 2; arstitõend; pass või ID (mul ka pole); vana juhiluba; poleks imestanud kui oleks nõutud ristimistunnistust.
Küllab hakkavad kuskil ka sireenid huilgama ja hästitreenitud meesterahvad tõmbavad selga kuuliveste kui tädi leti taga ütleb vene aktsendiga: "aga tjeil on juhtimisjuigus ju peatatud, peate juuesti jeksamid tjegema. Kjuidas tjeil juuhiluuba käes saab olla?"Masendav. Olen kindel, et juhtimisõiguse äravõtmisest informeeritakse ka subjekti ennast. Tunnen huvi, et millal ja kelle poolt selline otsus on tehtud. Väga pika ekraanipõrnitsemise tulemusena lausub tädi kõheldes: "Rakveres...vist"BINGO!!! Aastal 2001, kui ma olin ilgelt noor ja loll ja sõjaväkke minemas, võeti mul load alkoholi pärast tõesti aastaks hoiule. Pärast seda sooritasin ma uuesti eksamid aastal 2004 ja sain probleemivabalt ka load kätte. Tädi teeb kõikidest mu paberitest koopiad ja lubab asja uurida.Järgmisel nädalal jätkub, Stay tuned!

Et sa elaksid huvitavat elu!

Vabandan oma pisikese, kuid pideva lugejaskonna ees järjekordse pikema blogimispausi pärast. Vahepeal oli lihtsalt nii kiire periood, et ei jõudnud isegi RSS-i lugeda, rääkimata feedivabadest foorumitest. Mis siin veel isekirjutamisest rääkida.

Ehk kõige olulisem sündmus: sai osaletud seiklusspordivõistlusel Winter xDream 2006 Otepääl. Tulemus 84. koht 125 võistkonna seas. Laialdasemat tausta teadmata ei oskagi tulemusele hinnangut anda - oli see nüüd ikka hea või kehvapoolne saavutus. Minu endamisi määratud eesmärk sai küll täidetud - läbisime kõik punktid kontrollaja sees. Siiski, ei anna rahu üks oleks. Nimelt, olnuks ma ühes kohas tähelepanelikum, võinuks me edestada ka Nelsoni võistkonda.

Aga algusest. Varahommikul korjas Leivo meid auto peale ning asusime Otepää poole teele. Kohale saime paraja ajavaruga ning esimest korda said omavahel kokku kaks meie tiimi liiget Signe ja Martin. Martin oli muuseas varem Nelsoni võistkonnale kinnitanud, et ta xDreamist mingil juhul osa ei võta, kuid nagu juba üle kümne aasta regulaarselt juhtub suutsin mina ta lõpuks siiski ära rääkida. Sellest tingitud ka eriti terav konkurents meie ja Nelsoni vahel.

Ja start. Haaran kaardi, viskan kiire pilgu peale, keeran kaardi õigetpidi ette ja nendin, et mugavaim on võtta esmalt punkt 32. Paraku tundub vähemalt silma järgi hinnates, et enamus võistkondi jooksis ala perimeetrit vastupäeva. Niisiis pidime esimese punkti SI jaama juures peaaegu et järjekorras seisma. Samamoodi suures grupis edasi minnes võtame ka järgnevad punktid. Joostes punkti 41 poole, kus kaart lubab lahkesti sooja jooki näeme et osa rahvast tuleb paremalt poolt teed kuskilt võsavahelt. Kas juba punkt? Ei. Punkt on ikka seal kus ta olema peab ja sisaldab endas lisakaarti kahe üllatuspunkti kohta. Seega oli üllatuspunktide osas vedamine neil kes jooksid perimeetrit päripäeva. Meie pidime natuke tuldud teed tagasi minema. Haak Pühajärvele tehtud sibame edasi.

Hobusemäel toimub esimene ja ainuke tiimisisene vaidlus. Martin arvab, et 47. punkti Annemäel pole mõtet võtta, kuna olevat oht aeg lõhki ajada "ja üldse". Signe toetab teda. Üritan selgitada, et kuigi kaardil paistab punkt teistest tiba eemal, on olemas selline asi nagu kaardi mõõtkava ning tegelikult pole Annemäele eriti palju maad. Näitan ka kaardil, kuidas kulgeks meie tee siis ÜLEjärgmisesse punkti 48 ning kaaslased nõustuvad, et Annemäe lähedalt möödume paratamatult. Kalpsame (see on vastava liikumisviisi kohta tõesti õige sõna) Hobusemäest alla ning peagi oleme kolme tee ristis. Martin sööstab mäel kogutud hooga koheselt paremale harule ning on jõudnud juba sadakond meetrit joosta, enne kui aru saab, et mina karjun neile ristteelt seismajäämist. Tuleb siis tagasi, liigume mööda vasakpoolset teeharu, ning alles järgmises ristis teeme ära selle parempöörde, millega enne mõni mees kiirustas. Martin otsustab taas joosta. Ise olin just kommi suhu pistnud, seega võtsin kõndida ja oodata Signet järgi. Tulemus: Martin juba teel mäkke, mina mäe all, Signe suisa teepeal. Sellal kui ma poolde mäkke sain oli Martin juba komposteerinud ja teel alla (see viimane käib ruttu), Signe oli alla jäänudki. Jooksupealt hingeldasin retoorilise märkuse võistlusreeglite ja mehitatud KP-de kohta. Edaspidi meie võistkond enam ka nii suurelt ei lahknenud. Siiski olen ma veel praegugi mures, et kas on veel trahvi tulemas. Meie võistkonna liikmed olid ju väga silmapaistvad ka suisa numbrite abita.

Edasi, raskeim osa rajast.Marjamägi. Meie lähenesime järsemast küljest. Masendav vaatepilt oli see valge sein ees. Kuid olles võtnud KP, saabus meie tähetund. Perselauad khm pepulauad, mida me truilt kaasas kandsime osutusid siis ja ainult siis kasulikeks. Ülim lõbu oli vastasnõlvast nendega alla tuhiseda, lumepilv järel. Alla jõudes oli väsimus kadunud.
´
Neli järgnevat punkti võtsime üsna tuimalt. Läksime paralleelselt järgides kaarti ja ettetallatud radu. Kuna lumi oli paks, siis ei punnitanud joosta, kartsime, et lisaülesanne, mille jätsime lõpuks, võib osutuda muidu ülejõu käivaks. Kuid just selline rutiin tõigi minu süü tõttu meie võistkonnale halvima üllatuse, mis säärasel momendil tulla saab.
Lühidalt: panime võssa. Pikemalt: vaatasin mäetipus KP 43 kaarti ja kompassi, ning näitasin suunda KP 40. Panime jooksu, Martin kõige ees. Siiamaani ei saa ma aru, kuskohas me õigelt trajektoorilt ära vajusim, kuid lagendikule jõudes võisin vaid kurvalt teistele teatada, et me ei peaks mitte siin olema. Võtsime nõuks minna ringiga, aga kindla peale mööda teid. Seega tulime korraks isegi maratonirajale uuesti välja ja võtsime KP 37 enne ja 40 järgmisena. Ja sinna kadus ikka liiga palju aega.

Muuseas, KP 40 kohta käibki kõige rohkem minu paralleel saksa mõisapargiga. Mäetipust, SI jaama juurest hargnes täpselt 4 rada, igaüks suisa otse järgmise KP peale, vastavalt sellele, mis järjekorras keegi oli punkte võtnud. Meil oritenteerumisprobleeme enam polnud. Jooksime vaid maanteega paralleelselt võttes ära punktid 38; 36 ja 33. Seejärel mööda asfaldit lisaülesandele. Usun, et kõik teised võistkonnad kleepisid ära, et tuleb joosta suusastaadioni taha, kuid meie orienteerusime sinna tões ja vaimus kaardi abil. No pole Otepääle varem asja olnud. Kui lisaülesandes vöö ja karabiiniga lehvitati, siis oli selge, et läheb Martin, kes meie tiimis sel alal ainuke spets. Meie Signega külmetasime all.

Signe, tegelikult sportlikuim meist arvas, et viimane poolteist kilomeetrit on paras maa lõpuspurdiks - jookseme sirgelt tagasi Marguse puhkekeskusesse. Paraku tuli see ind jahutada faktiga, et KP 31 ootab veel võtmist. Jooksime ikkagi. 2 kompostrit. Miks ometi? Jaaa finiš. Grupipilt. Saun. Söök. Ott tiimi Nelson 2 liige ja mu õe "hea sõber" ei julge minuga vestlust aretada, kuna ma nägevat tige välja :) Veel jõuame Segastetiimile väikse pettumuse valmistada, osutudes hoolimata sportlikust üritusest takkapihta veel nikotiinikuteks.

Tänud võistkonnakaaslastele ja võistkonnale Lihtsalt segased, kes meid Otepääle ja tagasi aitasid. Elamus oli vägev. Kohtumiseni Kõrvemaal, ehk nagu mulle meeldib tsiteerida üht Metsatöllu laulurida: "Lahinguväljal näeme, raisk!"

Selline rabe ülevaade siis. Loetavalt kirjutab Kaja.